Uzman: Öğrenim destekleri en zayıf halkaya göre tasarlanmalı

Eesti hariduspoliitika vajab pikemat plaani, et suuremast ülikooliikka jõudvast põlvkonnast kujuneks järelkasv nii tööturule kui ka kõrgkoolidele, leiab selleaastase Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko. Tema sõnul tuleks muu hulgas üle vaadata õppetoetuste süsteem ja selgitada välja, milliste noorte ülikooliõpingud jäävad pere majandusliku olukorra tõttu alustamata.

Ülikooliikka on jõudmas 2000. aastate teisel poolel sündinud pisut arvukam põlvkond ning juba tänavu nägime ülikoolides väga suurt kandideerimisaktiivsust. Samal ajal tulevad tudengid tänavale meelt avaldama, sest õpingute ajal on järjest raskem majanduslikult toime tulla.

Kindsiko toob välja murettekitavad numbrid: 1980. aastatel sündis Eestis 20 000 kuni 25 000 last aastas, viimastel aastatel alla 10 000. See tähendab 2 kuni 2,7 korda vähem sünde. Kui täna sündinud lapsed kunagi ülikooli lähevad, on tudengeid väga vähe. Tänastest otsustest sõltub, kas suudame praeguse suure kohordi najal tagada Eestile tööjõu.

Ta rõhutab, et ülikoolid ei saa mõelda ainult õpetamiskoormuse kasvule. Küsimus on järelkasvus: kui tulevikus tuleb kümnetuhandene kohort, kas hakkame siis ülikoolidele eestikeelset järelkasvu tootma? Siis on juba hilja. Tänane suur kohort on tulevased õppejõud. Ülikooli õppejõu saamiseks läheb minimaalselt üheksa aastat, klassikaliselt 15 kuni 20 aastat.

Kõrghariduse kättesaadavus ja toetuste pimenurk

Kindsiko sõnul on kõrgharidus kättesaadav siis, kui andekas noor jõuab ülikooli ja saab seal õppida sõltumata sellest, kas ta sünnib Tallinnas, Valgas või Võrus ja kui jõukas on tema pere. Täna räägitakse palju toetustest, mis peaksid aitama ülikoolis püsida, kuid tähelepanuta jääb üks pimenurk: noored, kes jätavad ülikooli tulemata, sest pere teeb suvel arvutuse ja leiab, et neil ei ole raha, et last ülikooli saata.

Näiteks Tartu Ülikooli ühiselamus võib üks koht kahekohalises toas maksta kuni 200 eurot kuus. Lisaks toiduraha ja tagatisraha. Perel tuleb augustikuus teha väga suur väljaminek just elupinna pärast. Maapiirkondades teenivad inimesed keskmiselt natukene üle 1000 euro neto. Kindsiko sõnul ei ole realistlik, et pere paneks esimesel kuul peaaegu kogu palga selle alla, et üks laps saaks ülikooli minna.

Kui tudeng ühiselamusse ei saa, peab ta hakkama üürima. Üüriturul on vaja maksta üür, tagatisraha ja võib-olla ka kinnisvaravahendustasu. Kõik kokku on tihtipeale ligi 1000 eurot. Suur eelis on neil, kes juba elavad Tallinnas, Tartus või nende lähedal, võrreldes nendega, kes tulevad kaugemalt, näiteks Saaremaalt, Valga- või Võrumaalt.

Toetuste kitsaskoht ei ole ainult nende suurus. Näiteks õppelaenu saab alles 15. septembril, aga augustis tuleb maksta võib-olla ligi 1000 eurot, et üldse Tartusse elupind saada. See jääb noore inimese jaoks hiljaks.

Kindsiko leiab, et toetusi kujundades on tehtud palju vigu. Eriti sotsiaalmajanduslikke toetusi tuleks kujundada kõige nõrgema lüli järgi. Tihtipeale tehakse toetused keskmise kodaniku, võib-olla kontoritöötaja järgi, kes elab Tartus või Tallinnas. Lähtekohaks peaks olema näiteks ääremaalt tulev üksikema laps. Just esmakulud on see pimenurk. Toetusskeemid eeldavad, et ollakse juba piisavalt rikas, et neid üldse taotleda.

Lahendused: erasektori toetus ja ülikooli sisemine tööpank

Maailmas on üks enim levinud näiteid erasektori toetus. Kui on valdkonnad, mis väga vajavad tippspetsialiste, siis tagavad ettevõtted sellised toetusskeemid, et saad juba ülikooli tulles toetuse, kui sul on hea õppeedukus. Eestis teame kriitilisi valdkondi. Kui neis on vaja spetsialiste, võiksid teatud kohad olla stipendiumidega kaetud. Seni on seda nähtud enamasti IT-s, aga samamoodi võiks mõelda laiemalt. Erasektori panus oleks päris oluline.

Teine mõte: ülikooli sisemine ressurss on täna samuti kasutamata. Töökogemus ei ole iseenesest halb, aga see on halb siis, kui see ei ole seotud õpingutega ja takistab neid. Miks ei võiks tudengi esimene töökoht olla näiteks ülikoolis projektide juures või õppeassistendina? Ülikoolid ise peaksid mõtlema, kas on tehtud kõik selleks, et andekad tudengid saaksid töötada ülikoolis, selle asemel, et minna õhtuti kusagile klienditeenindajaks.

Kindsiko teeb ülikoolile ettepaneku luua tudengite tööpank, kus õppejõud saavad teada anda, et otsivad assistenti, ja tudeng saab teada anda, et tahaks ülikoolis töötada. See aitaks leida motiveeritud tudengeid, kellel on raha vaja, et ülikoolis püsida ja kes tahavad kaaluda ülikoolitööd ka tulevikus.

Suurem põlvkond ei tule kellelegi üllatusena: rektorite nõukogu osutas sellele juba enne suvist kandideerimisperioodi. Professor Tõnu Viigi sõnul oleks esialgu vaja kõrgkoolidesse 900 lisakohta. Sel aastal lisaraha ei tulnud, kuid järgmise aasta riigieelarve on veel arutelu all.

Kindsiko nõustub, et Tõnu Viik tõi demograafilise võimaluse väga hästi välja. Eesti hariduspoliitika üks kõige nukramaid kohti on lühinägelikkus. Haridus on valimistel poliitikute lemmikteema, aga see peab olema poliitikatsükliteülene, sest vajab mitmekümneaastast perspektiivi. Kui meil on veel mõned aastad see suur kohort, tuleb kiiresti tegutseda. Õppekohad on olulised, aga olemasolev toimimine tuleb ümber mõtestada.

Lahendusena näeb ta, et õppetööd tuleks rohkem siduda praktilise väärtusega. Näiteks õpetajakoolituses võiks lõputöö olla õppematerjalide koostamine enda aine jaoks, mitte suvalisel teemal, mis jääb sahtlisse. Samuti tuleks mõelda, kuidas tudengite töökohad oleksid seotud õpingutega.

Inimarengu aruande fookuses oli haridus ning eraldi käsitleti hariduslõhe teemat. Kindsiko sõnul on probleem selles, et hariduslik ebavõrdsus hakkab tekkima juba põhikoolis. Põhikooliastmes on matemaatikatulemused tugevalt seotud vanemate sissetulekutega, sest eraõpetajate turg on suur ja koolides on matemaatikaõpetajate puudus. Vanemad kompenseerivad ressursi ja õpetajate puudust oma rahakotist. See kandub edasi gümnaasiumisse ja ülikooli. Näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduses moodustab matemaatikaeksami hinne 50 protsenti vastuvõtmise otsusest.

Aruande üks teravamaid järeldusi oli, et Eesti hariduse põhiprobleem pole teadmiste puudumine, vaid see, et teadmine ei jõua otsusteni ja vastutus hajub. Kindsiko hoiatab: peamine asi, mida praegu vältida, on see, et peaksime 2040. aastal tegema uuringu, miks magasime maha demograafilise võimaluse. See oht on praegu väga suur. Vastutuse peaks võtma inimene, kes julgeb vaadata üle poliitilise tsükli ja öelda, et hariduses on vaja pikka plaani.