Tartu Ülikesinde koostöörobotid kodutööde abiks

Tartu Ülikooli koostöörobootika professor Karl Kruusamäe sõnul liiguvad robotid tehastest üha enam inimeste argipäeva, aidates kodutöödes ja toetades eakate iseseisvat toimetulekut. See areng eeldab aga mõlema poole vahel sügavat usaldust.

Klassikalised tööstusrobotid töötavad tehastes omaette ning inimesi peetakse nende jaoks pigem tülikaks takistuseks. Vananeva ühiskonna ja süveneva tööjõupuuduse tõttu on Kruusamäe sõnul vaja aga teistsuguseid masinaid, mis tegutsevad inimese kõrval, virgutavad tema vaimu ja aitavad teha kehalisi harjutusi.

Usaldust tuleb laboris tõestada

Tõhusaks koostööks on vaja, et kasutaja mõistaks masina olemust ega laseks end uuest abilisest hirmutada. Kruusamäe arendab Tartu Ülikoolis avatud lähtekoodiga vaba riistvara, mille puhul saab iga huviline roboti ehitust ise vaadata, kontrollida ja uuesti luua.

Iga koostööroboti puhul peavad insenerid juba laboris tõestama, et masin täidab oma ülesannet vigadeta ja ohutult. Kruusamäe sõnul on see protsess, kus järgitakse teatud standardeid ja meetodeid, tagamaks et robot teeb täpselt ettenähtud ülesannet õigesti ega tekita kahju.

Professor nentis, et isegi põhjalike katsete tulemusel tekkinud usaldus võib kergesti kaduda. Näiteks võib pahatahtlik ründaja häkkida laulvasse mängurobotisse ja panna lelu lastetoas ropendama. Lapsevanem ei kahtlusta sel juhul majast mööduvat häkkerit, vaid süüdistab tootjat.

Samuti võib füüsiline lisand muuta kergesti ohutu lelu olemust. Kui robotile panna käe otsa žiletitera, ei ole robotis endas midagi muutunud, kuid ta võib teha palju rohkem kahju.

Kindla järelevalve all suudavad sotsiaalsed robotid Kruusamäe sõnul näiteks meditsiinis juba praegu pingeid maandada ja patsiente aidata. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastearstid võtsid hiljuti appi roboti, mis aitab kinnise iseloomuga lastel avaneda ja hajutab vereproovi ajal hirmu. Kui sõbralik masin kõrval käega vehib ja paar sõna lausub, ei märka laps veeni minevat nõela.

Haiglas ei tegutse taolised masinad siiski omapäi. Kuigi laps suhtleb enda arvates robotiga, on see lahendus täielikult meditsiinitöötaja kontrolli all. Kui laps on kogunud robotiga suhtlemisel piisavalt kogemusi ja julgust, saab roboti vahelt ära võtta ning oskused kanduvad üle suhtlusesse teiste inimestega.

Tööstusrobotid ja Eesti majandusmudel

Ülikooli teadlased katsetasid kliinikumis ka teist abilist, mis vedas proove intensiivraviosakonnast otse haiglalaborisse. Insenerid mõistsid tervishoiutöötajatega suheldes, et haiglapersonali igapäevased mured erinevad probleemidest, mida teadlased kabinetis ise välja mõtlevad. Robot täitis oma ülesande, kuid enam haiglas ei tööta, sest ükski eraettevõte ei pakkunud välja ärimudelit seadme müügiks või rendiks.

Rahvusvahelise Robootikaföderatsiooni andmetel töötas 2024. aastal maailmas 10 000 töötaja kohta keskmiselt 132 ja Lõuna-Koreas üle 1200 tööstusroboti. Eesti tööstuses annavad tooni väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kus suurema osa tööst teevad ära inimesed. Kuue või seitsme töötajaga firmajuhil on raske robotisse investeerida, sest väike kliendibaas ei pruugi kulu kohe tagasi teenida ja tehnoloogia nõuab eriteadmisi.

Kruusamäe sõnul on kohalike tehaste valikuid mõjutanud ka Eesti senine majandusmudel. Tema hinnangul on robot olnud Eesti ettevõtetele pikka aega kallis, sest tööjõud on varasematel aastakümnetel olnud võrdlemisi soodne. Eesti on olnud oma Skandinaavia partneritele odava tööjõu piirkond, kuid praegu räägitakse uudistes rohkem sellest, et Eesti ei ole enam odava tööjõu piirkond.

Kruusamäe ise töötas järeldoktorina Jaapanis ja külalisteadurina Ameerika Ühendisriikides Texase Ülikoolis, kus nägi suurriikide teadustöö köögipoolt. Tartu Ülikooli haridus osutus välismaal konkurentsivõimeliseks, kuid Eesti väiksus seab kohalikele inseneridele omad piirid.

Rahvaarv ja ressursid määravad ära ka teadustöö tempo. Eestis tuleb tihtipeale ühel multitalendist inseneril teha kolme-nelja inimese töö, samas kui Jaapanis või Ameerikas saab probleemi kallale panna kümme inseneriteadlast. See on suurte riikide privileeg, kuid Eestis opereeritakse tihtipeale oma võimete piiril.

Suurriikide laborid ja ettevõtted panustavad praegu tehisarule, mis lubab juhtida inimesekujulisi roboteid. Kuna inimesed on ehitanud elukeskkonna oma keha järgi, saaksid humanoidrobotid seal potentsiaalselt kergema vaevaga hakkama. Tehniliselt on see aga isejuhtivate autode ja ratastel kullerite ehitusest märksa keerukam väljakutse. Ehkki sotsiaalmeedias ja tehnoloogiamessidel kohtab sageli tantsivaid roboteid, ollakse seda tüüpi valmis toodetest professori sõnul veel kaugel.

Uued tehisarumudelid muudavad ka ülikoolide inseneriõpet. Tänapäeva robootikatudengitel on võimalik iga päev kasutada lahendusi, millest teadlased 20 aastat tagasi vaid unistasid. Ülikoolid peavad leidma viisi, kuidas õpetada noortele uusimat tehnoloogiat nii, et alusteadmised ei kaoks.

Valmis tööriistad teevad õppetöö mugavaks, ent peidavad süsteemi sisemuse kasutaja eest. Ühelt poolt on see väga hea, sest tudeng võib kiiresti valmis teha kaasaegseid süsteeme. Teisalt võib tal olla keerulisem hoomata, mis toimub sügaval roboti sees.

Järgmise kümne aasta jooksul näevad linnakodanikud Kruusamäe hinnangul tänavatel ja toidupoodides üha rohkem isejuhtivaid sõidukeid ning näiteks põrandapesuroboteid. Ta ei ole suutnud välja mõelda ühtegi tööd, mida masin tulevikus teha ei tohiks. Kui robot saab aidata mingi ülesande elluviimisel ja alternatiivi ei ole, siis tema sõnul las robot tulla ja aidata.