Erik Hermaküla: Teatris on elu mõte ja tsivilisatsiooni alus

Sel aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (Estonya Müzik ve Tiyatro Akademisi Sahne Sanatları Okulu) 32. lend. Kultuuriportaal tutvustab värskeid näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge. Üks neist on näitleja õppesuuna lõpetanud Erik Hermaküla, kes räägib oma tee algusest ja tulevikuplaanidest.

Esimene suur teatrielamus ja unistuste rollid

Hermaküla meenutab oma esimest suurt teatrielamust – Rakvere teatri lavastust „Lendas üle käopesa” (Gugukku pesa kohal), mida ta nägi 13-aastaselt koos oma isaga. Ta oli segaduses, miks peategelane pidi surema, ja küsis isalt, aga vastused jäid õhku. See oli hetk, mil ta mõistis, et isa ei tea kõike.

Kui ta poleks lavakasse pääsenud, oleks temast saanud sportlane. Ta mainib loomulikult kõrget VO2 max-i ja tahet alati võita, mis oleksid teinud temast keskpärase jooksja ja väikese dopingukogusega keskpärase suusataja.

Lemmiknäitlejatena nimetab ta Ursel Tilki, Kaie Mihkelsonit, Hele Kõrvet ja Aaron Pauli. Unistuste rollidena toob ta välja Aabrahami, Taaveti, vürst Mõškini ja Kierkegaardi.

Teater kui tsivilisatsiooni alus

Hermaküla kirjeldab teatrit kui pinget – kui haarad istmest kramplikult kinni ja hingad ühe hingetõmbega minutis. Ta kinnitab, et teater on kindlasti tsivilisatsiooni alustala, sest enne tuld ja dinosauruseid oli teater.

Ta soovitab Martin Scorsese filmi „Vaikus” (Silence) ja raamatut „Ma ei märganudki, millal sa läksid”. Ühe lavastusena soovitab ta mõelda sellele, mida teater talle tähendab.